Elu läheb edasi!

Päriselt ka!

Jah, me ei tea, millal karantiin täpselt lõppeb, kuidas asjad edasi lähevad ning mis kogu selle kriisi lõpptulem on. Ent kindel on, et elu läheb edasi. Ma tunnetasin seda sellel nädalal väga selgelt.

Me saime rohkelt hinnapäringuid lasteaia lõpukingituste kohta. Ühele rühmale tegin ma kingitused ka juba valmis ning saatsin teele.

Samuti valmisid paarile pikaajalisele koostööpartnerile tooted, mis mõeldud nende uutele töötajatele kingitusteks. Kuigi kõik nende töötajad on täna kodukontoris, on neil tavaelu taastudes asjad olemas ning üle andmiseks valmis.

Sellest kirjapandust saate järeldada, et meil oli taaskord töine nädal.

Kolmandaks karantiini nädalaks on meie perel tekkinud teatud uus rutiin. Hommikud on mul kodused, möödudes koduõppe, söögitegemise ja muude vajalike koduste toimetuste tähe all. Peale lõunasööki suundun mina kontorisse, et olla töine ja asine. Boss seevastu aga teeb koduõppest poppi ning suundub karmi pedagoogi eest juba hommikul meie kontori kaitsvasse rüppe peitu.

Rutiin on mulle alati tähtis olnud, see annab mu mõtetele selguse, tean mis tulemas on. Praeguses ebakindlas ja hirmutäis õhkkonnas on see mulle muutunud veelgi olulisemaks ning ilmselt sama vajalikuks nagu hapnik. Kui aga siiski emotsioonid tahavad suure lainena üle pea kasvada, otsin ma abi ratsionaalsusest. Ja numbrid on ju alati väga ratsionaalsed. Kui olukorrast tingitud ärevus kasvab liiga suureks, käingi erinevatel saititidel (nii kohalikel kui üleilmsetel) ning vaatan statistikat, arvutan, leian protsente ja suhtarve jne. ning kergem hakkab.

Ka selle nädalase koduõppe ülesanded pakkusid mu rahutule ajule tegevust. Üle pika aja oli taas väga vahva lahendada tekstülesandeid. Ma olin meie IT osakonnale siis see kontrollüksus. Kui tema oli oma vastused saanud, jagasime tulemusi ja oh seda rõõmu, kui vastused kattusid (rõõmustasin ikka mina – oskan veel 😉 )

Aga selle nädala KÕIGE ägedam ülesanne oli Haikude koostamine. Sellest ülesandest läksin ma nii põlema, et kaks päeva tegin neid. Kõik meie pereliikmed on tänaseks päevaks Haiku sisse pandud. Ja minu arvates on see lihtsalt suurepärane viis silbitamist õppida.

(Juhul kui te ei tea, mis Haiku on – see on väike Jaapani päritoluga luulevorm, mis klassikalisel kujul koosneb kolmest värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5)).

Bossi KT lahkel loal panen siia kirja tema kohta tehtud Haiku:

Mul meeldib auto

Rekkajuhiks hakkan kord

siis sõidan palju

Aitäh armsad õpetajad, Te olete suurepärased! Ja kool on ka suurepärane! Olen tänulik.

Suurim muutus nende möödunud kolme nädala jooksul on see, et ma teen JÄLLE süüa. Enne karantiini olid mu söögitegemised harvad ning kaootilised. Ütlesin ka nii perele kui sõpradele, et minu kulinaarsed oskused on paksu tolmu korra all ning tõeliselt roostes. Tänaseks on olukord muutunud. Igasugused põnevad toidud on valminud. Ühel päeval isegi küpsetasin. Selle peale tõi Bossi KT kohale Bossi telefoni ning teatas, et sellest peab pilti tegema, sest sa emme pole niiiiiiiii ammu küpsetanud. Valmis porgandi-toortatrajahu kook. Ja pange nüüd tähele kõik need, kes teavad Bossi seniseid söögiharjumusi (need kes ei tea – kui ta mõnede aastate eest taldrikul porgandit või kaalikat oleks näinud, siis oleks eine lõppenud) – ta sõi (matsutamise vahele teatas, et miskit krõmspu võiks koogis sees olla). See tõestab, et mehed on arenguvõimelised 😉

Aga tõmbame siis kolmandale karantiini nädalale selle positiivse noodiga joone alla.

Olge tublid ja püsime terved!

Piret

PS. Ärge unustage, et algaval nädalal on vaid 4 töö-/koolipäeva. Reedel on vaba ja võime kõik kodus olla. 😀

 


Allikas: Elu läheb edasi! NetiKink